$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction:
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Plaadiarvustused

  • Düsentroop

    Kristjan Karron
    Düsentroop

    Müürileht teeb täna eneseplagiaati: „Alati leiab ka traditsioonilisemat hardcore-punkrokki, mis on muutunud paljude sõnul pisut järsemaks ja agressiivsemaks (Skoone, Keskkool, Düsentroop jpt).” Kuid miks „leiab alati” hardcore’i ning kas punkarid ei peaks juba vanadekodus olema? Illustreerimiseks väike tõsieluline anekdoot. Kirjatüki autor käis suvel Tartus festivalil Punk & Rock ning julges J.M.K.E. esinemise ajal oma (vara)keskealiste kontidega lava ette ronida. Leidsin end sealt ühe elu karmima mosh-pit’i keskelt, kuid mind ei šokeerinud minust peaaegu kaks korda vanema Villu Tamme räuskamise intensiivsus, vaid fakt, et vasakule ja paremale vaadates tundsin end oma 30+ eluaastaga ühe vanima inimesena.

    Düsentroop, nagu nendega lähedalt seotud Skoone, kergitab minu keskeakriisi põhjustelt kardinaid. Ma ei pea enam vaatama endast vanemate iidolite või isegi samaealiste asjaarmastajate poole, et tunda oma liigestes tõsist hardcore-punki. Väide, et punk on igavene, ei ole sõnakõlks. Düsentroobi alla 20-minutiline väljalase on stiilipuhas näide soomeugrilikust hardcore’ist, mis ületab põlvkonnabarjääre (ent kindlasti mitte klassibarjääre). Samas ei ole tegemist been-there-done-that’iga – hoolimata selgest East Coast hardcore’i pärandist on tegemist omaette zuumerliku hardcore-sitapostitusega. Düsentroop näitab pässidele õiguse ning rõveda elegantsiga koha kätte – annaks vaid jumal, et see juhtuks kunagi ka nende endiga.

  • Vaiko Eplik ja Eliit

    Silvia Urgas
    Vaiko Eplik ja Eliit

    Kas te juba kuulsite, et Betti Alver tegutseb Vaiko Epliku uuel albumil detektiivina? Või vabandust, see oli vist Juhan Liiv Apollo uues linateoses. Igatahes on surnud eesti luuletajad taas aktuaalsed tegijad kohalikus kultuurielus. Epliku puhul ei ole see muidugi esmakordne lüke, ka 2012. aasta album „Varielu” toetus Andres Ehini loomingule.

    Alveri tekstid ei ole sugugi kerge kraam. Nimiloos „Lähen müüjaks” kõlab Eplik Alverit interpreteerides vihase ja muserdatuna, muusikaliselt meenub varane Modest Mouse ja nende töölisklassiagoonia. Alveri kuuekümnendatel kirjutatud meenutus lapsepõlvest, mil raha ei olnud ja maailma raputasid kriisid, kõlab masendavalt tänapäevasena. Tundub, et me tõesti olemegi määratud sajandeid kestvasse lootusetuse spiraali.

    Mitmed teised lood kõlavad aga vastuoluliselt. Alveri sõnad räägivad surmast, vaesusest ja alkoholismist. Epliku mažoorse muusika taustal võib aga ette kujutada rõõmsat perekonda, kes lüürikat kuulamata laotab suvefestivalil murule piknikutekki, muretult näiteks „Kui elu on vaid uni” viisi kaasa vilistades. 

    Üle aastate võib plaadikaanelt Epliku kõrvalt taas ka Eliidi nime leida. Drastilist pööret muusikas see endaga kaasa ei too. Lauludes „Torupill ja nuga” ja „Oh jeerum” kõlab Eliit siiski nagu pahaendeline majabänd trahteris, kus igal õhtul keegi maha notitakse, mis laseb arvata, et teiste lugude kontrastsus on taotluslik pettemanööver. Kuulaja meelitatakse lõksu klassikalise Epliku saundiga selle tuntud headuses ning jäetakse siis otsa vaatama Alveri tumedusele.

  • EHALE 

    Mihkel Braun
    EHALE 

    Kats aastat tagasi ilmus EHALE esimene helikandja „Üheks”. Vahtsele plaadile otsa vaadates paistab, et muusikalise käekirjaga on jätkatud heinaniitu suuresti säält, kus ta viimati pooleli jäi. Kodumaiste lugude kõrvale on otsitud palasid raja tagant, vahest pisut umbseks kippuvat arhiivihõngu on õhutatud uusloominguga. Meeleolugi püsib helgemapoolsel kursil. Ega’s uisapäisa tasugi toimivat korda muuta.

    Kui EP päält oli paeluvaim vokaalpala „Kuningal oli kolm tütart”, siis selgi korral jäi kohe meeldivalt kõrvu samalaadne „Rohelise põõsa vilus”. Tõsi, mõne muutuse on aeg toonud: lauluhäälte taustal tipivad nüüd kerged saatepillid. Kipun küll arvama, et nood saanuks-võinuks ära jätta, ilma et lugu sest kehvem saaks. 

    Järjepidevuse seisukohalt on kahtlemata huvitav ka 1980. ja 1990. aastatel siinse folgiskeene kujunemist mõjutanud n-ö iiri elemendi tagasitulek (vt ka Iiri-Eesti Lauluvägi, Cú). EHALE on iirlaste manu võtnud ka šotlaste-inglaste lugusid ning teinud neist kaks ägedat põimikut: „The Square of Crossmaglen” ja „REHALE”. Mõlemad küllalt reipad ja kaasakiskuvad, äratuntavalt britiliku võnkega ning suurepärased näited, kuis säärase materjali sättimine kontrasti eesti rahvamuusikaga on jätkuvalt üks EHALE trumpkaarte.

    Seto musa austajatele juba õite mitmel kujul tuttavast laulukesest „Armastus ja hambahalu” on EHALE meisterdanud õige sentimentaalse variandi. Loodetavasti ei jää heldinud kuulajal siiski märkamata ka nõksud värsikorduste ja silbivenitustega, samuti lõpusekunditel in corpore et a cappella võimsalt kõlav refrään. Huvitava seadega paistab silma ka „Kümme tinga hõpõraha”, mille algmaterjal pärineb samuti Setomaalt, kuid mille klarnetirohke teine pool meenutab koguni määndsetki omaaegset mustlasdžässi. Eriti neid osi EHALE mitmekülgsest paletist tahaks tulevikus enamgi kuulda.

  • Day of the Triangle 

    Vootele Ruusmaa
    Day of the Triangle 

    Tartu eksootilise-eklektilise elektroonilise artisti Day of the Triangle’i „udulaamad” on alates aastast 2015 tema 16. album. Ometi on artist suutnud lisada iga uue plaadiga oma helikeelde uusi nüansse, leida ühisnimetaja, mis hoiab materjali tugevalt koos. Tutvusin tema loominguga esimest korda plaadifirma Trash Can Dance välja antud debüütalbumi „Salvia Sundays” kaudu, mis imponeeris oma kõlapildi ilu ja kargusega. Poleks iial arvanud, et meie kodumaises ambient– või eksperimentaalmuusika valdkonnas leidub mõni niivõrd eristuva helikeelega tegija.

    Juunis ilmunud „udulaamad” koosneb neljast palast, kõik üle kümne minuti pikad, ning seda võiks iseloomustada erinevate sakraalsete pingeväljade ristumispaigana. Day of the Triangle’i kõlas on robustsust, rabedust ja täidlast helimassiivi, millele sekundeerivad õhuliselt kerged liinid. Säärane helide kooslus mõjub meditatiivselt ja peidab endas uusi muusikalisi võrseid, millest tärkavad tihedad struktuurid. See on kui ronitaim, mis muudkui kasvab.

    „1-3” naelutab liipritega sarnaneva lainetusega, millele lisandub polürütmiliselt teises meetrumis rütm. „be flat” mõjub paksu valguva kihina, mis teeb läbi metamorfoose. Muusika ülevus allutab pulbitsevale stiihiale, mis ei vallandu agressiivsuses, kuid mõjub siiski totaalsena. Justkui palvetaks elektroonilise muusika jumala palge all altari ees. „two” kasvab järk-järgult ning muundub peagi tilkumist imiteerivaks meloodiajooniseks. „cirrus layer”  stardib intensiivse helilainega, mis maandatakse kergeks, hüplevalt hüpnotiseerivaks meloodiaks, mis toob endaga kaasa õhulised liikumised.

    Day of the Triangle’i loomingu kuulamisega kaasneb tahes-tahtmata kosmose piiramatusega sarnanev tunnetus, mingisugune futuristlik element.

Müürileht